4. Tööpakett: kultuuriline mitmekesisus

Tööpaketi peamine eesmärk on lõimumisteema üldise analüütilise ja kontseptuaalse raami välja töötamine, mis kujuneb sisendiks järgnevatele tööpakettidele (TP 5, 6 ja 7). Konkreetsemalt on tööpakett suunatud kultuurilise mitmekesisusega seotud väärtuste, pädevuste ja hoiakute arendamisele Eestis nii põliselanikel kui sisserännanutel. Samuti on tööpaketi raames tehtava uurimistöö siht pakkuda analüütilist sisendit hanke lähteülesandes formuleeritud eesmärgile töötada välja toimivad töövahendid mitmekultuurilises keskkonnas vajaminevate pädevuste arendamiseks.

 Uurimistöö taust

Uurimistöö teemad võib tinglikult jagada kolme ala-teemasse, mis küll omavahel on kontseptuaalselt seotud. Nendeks on Eesti ühiskonna mitmekultuurilisuse ja mitmikidentiteedi kontseptualiseerimine ning mitmeperspektiivse ajalookultuuri teadvustamine koolis.  

 Mitmekultuurilisus

Arvestades demograafilisi prognoose ja rändestsenaariume on Eesti ühiskonna kultuurilise mitmekesisuse määr kiirelt kasvav. Senised uuringud näitavad, et mida lähedasemana tajub eestlane oma suhet riigiga, mida väiksem on tema kultuuriteadlikkus ja praktiline kokkupuude teiste kultuuridega, seda negatiivsemalt suhtub ta kultuurilisse mitmekesisusse, sh sisserändesse (nt „Eesti elanikkonna hoiakud kolmandatest riikidest sisserändajate suhtes euroopa sotsiaaluuringu andmetes“, 2016). Seega vajame teaduspõhiseid analüüse mitmekultuurilise ühiskonna võimalustest ja väljakutsetest, et oma tulevikku paremini kavandada ja kujundada. Tööpaketi raames tehtav uurimistöö lähtub eeldusest, et Eesti kohanemisele sisserände ja globaliseeruva maailmaga aitab oluliselt kaasa Eesti inimeste kultuuriliste üldpädevuste, avarama identiteediloome ja kultuurilise dialoogivõimekuse teadlik arendamine.

Globaliseerumise tingimustes on kõik ühiskonnad paratamatult mitmekultuurilised vaatamata sellele, kuidas nad ennast ise kirjeldavad. Mitmekultuurilisuse ehk multikulturalismi teooria on aga mitmel pool maailmas saanud kriitika osaliseks, ja kuigi enamik kriitikuid ei ründa mitte selle teooria tänapäevaseid versioone endid, vaid oma ettekujutust sellest, on nende väidetel järjest enam olnud kõlapinda ka poliitilistes otsustusprotsessides, mille üks oluline eesmärk on maandada ühiskonna sisemise killustumise riske. Nii on see ka Eestis. Samas ei ole võimalik lahendada käesolevas rakendusuuringus püsitatud probleeme ilma sellise mitmekultuurilise ühiskonna teooriata, mis võimaldaks lahutada inimeste etnilise ja kultuurilise identiteedi poliitilisest ja maailmavaatelisest. Selline teooria peaks põhinema rahvusvahelisel mitmekultuurilisuse-teemalisel diskussioonil, arvestades nii pooldajate (Parekh 2000, Young 2000, Kymlicka 2001, Lott 2010, Modood 2013 jt) kui ka asjatundlike kriitikute (Barry 2001, Bauman 2001, 2011, Trouillot 2003, Schnapper 2007 jt) argumente.

Mitmikidentiteet

Senised mitmekultuurilisuse uuringud viitavad sellele, et hästitoimiva kultuurilise mitmekesisuse aluseks on selline ühiskondlik kord, mis toetab eri keelelis-kultuurilise päritoluga inimeste sotsiaalse suhtluse ja koostöö mitmesuguseid vorme. See läbikäimine peab olema kahepoolne protsess, mille aluseks on jagatud poliitilised (põhiseaduslikud) väärtused. Mitmekultuuriline ühiskond toetab niisiis ühise poliitilise identiteedi kujunemist, tagades samas toe mitmekeelelise ja -kultuurilise identiteedi säilitamiseks ja arendamiseks, sh haridussüstemis. Teisisõnu eeldab mitmekultuuriline ühiskond oma liikmetelt mitmikidentiteeti.

Mitmikidentiteedi määratlemise seisukohast on keskne küsimus identiteeti piiritlevate tunnuste valik. Rahvusidentiteeti saab määratleda niihästi kodakondsuse, keele, põlvnemise kui ka tuumväärtuste või nende kombinatsiooni põhjal. Traditsiooniliselt on eesti rahvuslikku identiteeti mõistetud üsna keelekeskselt, mistõttu väga paljud nõrga keeleoskusega inimesed on jäänud Eesti emakeelse enamuse poolt marginaliseerituks või lausa välja arvatud. Tänapäeva üleilmastunud maailmas ei pruugi nii kitsas identiteedimääratlus olla enam jätkusuutlik.

Tööpaketi raamest tehtava analüüsi eesmärk on selgitada välja selline mitmikidentiteedi määratlusviis, mille parimal viisil aitaks lõimida erinevate etniliste, kultuuriliste ja religioossete identiteetidega inimesi sidusaks ühiskonnaks. Roccas ja Brewer (2002) toovad välja neli põhistrateegiat, kuidas mitmikidentiteete omavahel kombineerida, et nende omavahelist vastuolu hallata: ühisosa, allutamine, lahterdamine või ühendamine. Mitmikidentiteedi kontseptsioon töötakse projektis välja eesti identiteedi ja lõimingu varasemate empiiriliste uuringute, teiste maade kogemuste, ning identiteeti käsitleva teoreetilise kirjanduse analüüsi põhjal (vt Ehala 2017).

Mitmeperspektiivne ajalookultuur

Kultuurilise mitmekesisusega seotud väärtuste, pädevuste ja hoiakute arendamise juures on võtmetähtsusega erinevate ajalookogemuste ja -tõlgenduste lõimimine ja ajaloolise tunnustuskultuuri arendamine. Ajalugu kitsamalt ja kollektiivne mälu üldisemalt on üks neid võtmevaldkondi, kus inimesed kõige aktiivsemalt sõnastavad ja esitavad oma identiteeti ja loovad eristusi “oma” ja “võõra” vahel. Etnilis-kultuuriline identiteet jagab enamasti sellist ajaloomõtestamise loogikat, kus eraldavat tähtsustatakse enam kui ühendavat ja kus puuduvad erinevusteülesed kultuurielemendid. Uurimistöö käigus töötatakse välja kontseptuaalne mudel ja analüütiline sisend praktiliste töövahendite jaoks, mis lubaksid kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuses tuua asümmeetriliste väärtushinnangute asemele normatiivse võrdsuse, tsentraliseeritud vaatenurkade asemele mitmeperspektiivse ja paljukeskmese ajalookäsitluse ning teleoloogilise järjepidevuse asemele lähenemise, mis toob esile ka ajalooprotsesside sattumuslikkuse ja katkestused (Rüsen 2004). Head praktilist eeskuju pakub Kanada ajaloolaste väljatöötatud metoodika “The Historical Thinking” projekti raames (http://historicalthinking.ca/). Konkreetsed töövahendid ja juhendid ajalo- ja ühiskonnaõpetuse jaoks koostatakse tööpaketis 7.

Tööpaketi uuenduslikkus kõige üldisemalt seisneb Eesti ühiskonna jaoks esmakordselt välja töötatud mitmekultuurilisuse, mitmikidentiteedi ja mitmeperspektiivse ajalookultuuri analüütilistes mudelites, millel on selge rakenduslik väärtus ja mis on mõeldud konkreetse sisendina teistesse tööpakettidesse.

Uurimisküsimused

Tööpaketi raames tehtav uurimistöö seab eesmärgiks vastata järgmistele küsimustele:

• Millistest põhimõtetest ja -mõistetest lähtuvalt tuleks Eestis kujundada ühiskond, mis tugineb ühisel poliitilisel identiteedil (riigiidentiteedil), ent mis tagab elanikele võimaluse omandada ja arendada oma eripärast kultuurilist (etnilist) identiteeti?
• Millised konkreetsed sammud ja vahendid on vajalikud, et avardada senist identiteedikäsitust Eestis ja soodustada mitmikidentiteedi juurdumist?
• Milliseid kultuurilisi väärtusi, pädevusi ja hoiakuid peaks õpetama Eesti koolides, et tagada kultuurilise mitmekesisuse ja mitmikidentideedi toetamine?
• Millised praktilised abivahendid aitaksid kaasa kultuurilise mitmekesisusega seotud väärtuste, pädevuste ja hoiakute arendamisele Eestis nii põliselanikel kui ka sisserännanutel?
• Kuidas vältida ja leevendada erineval ajalookogemusel ja erinevatel kultuurimälu mallidel põhinevaid konflikte ja pingeid Eesti ühiskonnas?
• Kuidas tuleks toetada ajaloolist tunnustamiskultuuri ja mitmeperspektiivset ajaloo- ja ühiskonnaõpet koolides, et soodustada erineva kultuuritaustaga inimeste läbikäimist ja lõimumist?