5. Tööpakett: kogukondade lõimimine

Kuidas lõimida (ennekõike koduseid) täiskasvanud uussisserändajaid? Kuidas võimestada kogukonnatasandit, sh varasemaid ja uusi rändekogukondi, uute rändeväljakutsetega toimetulekul ning ühiskondliku sidususe loomisel. Juhised ja töövahendid KOVidele ja III sektorile. Osaliselt tegeleb tööpakett ka küsimusega, kuidas haridussüsteem saab koostöös teistega (sh sotsiaalsüsteemi ja erinevate seotud kogukondadega) aidata kaasa sotsiaalsete probleemide (marginaliseerumine, radikaliseerumine, noorte ühesuunaline väljaränne) märkamisele, ennetamisele ja lahendamisele uuenevas mitmekultuurilises kontekstis?

Uurimistöö taust 

Eesti elanikel on madal valmisolek mitmekultuurilises keskkonnas toimimiseks ning vähene kogemus isiklikult aidata uussisserändajatel kohaneda. Viimastelt eeldatakse ühesuunalist kohaliku elulaadi omaksvõttu ehk assimilatsiooni (Ainsaar & Beilmann 2016), mis võib tekitada uussisserändajates vastuseise. Senistes poliitika- ja tegevussoovitustes on rõhk tihti Eesti elanike hoiakute kujundamisel, mille sage realiseerumisvorm on nt teavituskampaania. Taoline sallivuse ja rahvustevahelise dialoogi vajalikkuses veenmine üksi aga ei pruugi viia uute argiharjumuste juurdumiseni (Vihalemm, Keller, Kiisel 2015).

Uuringud näitavad, et meedia kaldub käsitlema sisserände teemat negatiivses valguses (Masso, Davidov, mustand). Inimeste nn sotsiokultuuriliste tööriistade (sh hoiakute, suhete ning vahendatud kogemuse) kujunemisel oluline roll sellel, kuidas nad meediat jälgivad ning milline on meedia sisu, sh tonaalsus sisserändajate suhtes (nt Cheng, Igartua, Palacios, Acosta & Palito 2014). Oluline roll on internetil, eeskätt sotsiaalmeedial, mitte ainult peavoolu meediakanalitel (päevalehed, TV jt) (Masso, 2009; Vihalemm, 2017), sh selles, et hoiakute polariseerumine ja äärmustumine kasvab (vt nt Lee, 2016).

Lähtealuseks võtame senistes uuringutes esile tulnud probleemideringid uussisserännanute Eesti ühiskonda lõimimisel, millest mõned (vaadatuna sisserännanu positsioonilt) on järgmised:

• Rändega seotud psühholoogiliselt rasked või lausa traumaatilised kogemused ja abi vajadus, mh ebarealistlikud ootused Eestile kui sihtriigile ja siinsele argielule (eriti mittevenekeelsed inimesed, kel nn oma kogukond Eestis puudub või on väga vähene).
• Argielu ning oma isikliku biograafia mõtestamine järsu elumuutuse kontekstis (ka juhul, kui otseselt traumaatilised kogemused puuduvad), mis võib viia sotsiaaltöö alase või psühholoogilise abi vajaduseni, mida teravdab kohaliku sotsiaaltöötaja vähene valmisolek taoliste mitmekultuurilisest kogemusest tulenevate väljakutsetega toime tulla.
• Isolatsioon, keerukus luua sobilikke suhtlusvõrgustikke (nt peredega, kel on sama vanad lapsed jmt), et õppida siinset eluviisi ja kombeid (nt lastekasvatamise tavad).
• Lähteriigi online kogukondades ning inforuumis püsimine, kusjuures siin on väljakutseks positiivse hargmaisuse tekitamine, mitte saabujate oma lähteriigi inforuumist ära lõikamine (vt Vihalemm, 2017).
• Elama asumine kohaliku venekeelsesse elanikkonna asupaikadesse ning lõimumine vaid kohalikku venekeelsesse kogukonda (peam. endiselt Nõukogude Liidu aladelt tulnud), mis takistab integreerumist eestikeelsesse ühiskonda ning paneb aluse edasisele segregatsioonile nii elukohtades kui tööturul.
• Eestikeelse suhtluse probleemid – võimalused ja valmidus nii eestikeelsetel elanikel kui uussisserännanutel praktiseerida eesti keelt (väljaspool ametlikke keeletunde) mitmesuguses sotsiaalses suhtluses ilma valehäbita ning suhtlustõketega (nt lülitumine inglise või vene keelele, sest eestlaste valmisolek sallida vigast ja aktsendiga eesti keelt kui üht legitiimset suhtlusvahendit on madal).

Tööpaketi käigus täiendatakse seda nimistut konkreetsete täpsustustega, sh lugude ja näidetega, sest hetkel adekvaatne probleemide kaardistus erinevate sisseränderühmade puhul puudub, info on fragmentaarne ja põhineb üksikutel vahendatud kogemustel.

Riigikontrolli audit (2016) leidis, et kohaliku omavalitsuse võimekus võtta vastu rahvusvahelise kaitse saajaid on osaline. KOV-id ei ole välja arendanud võimekust pakkuda teenuseid teistsuguste vajaduste ja ootustega elanikegruppidele võrreldes püsielanikest eestlastega. Seetõttu on vaja tähelepanu pöörata nii kogukonna võimekusele kui ka KOV kui administratiivse institutsiooni võimekusele kohaneda ja areneda vastuvõtlikuks keelelis-kultuurilistele muutustele kogukonnas.

Tööpaketis lähtume sekkumismehhanismide arendamisel kogukonna säilenõtkuse lähenemisest (resilient community) (Beckett, Horner, 2016). Taoline kogukond suudab keerulistes oludes suhteliselt kiiresti reageerida, taastada pärast muutust endine või kohandatult uus ja sobiv olukord, kogukond on iseorganiseeruv, toimib vastastikune abi ja lahendused kestavad ajas. Riiklike struktuuride regulatsioonid ja formaalne juhtimine ei pruugi suuta seda, mida suudab säilenõtke kogukond. Kogukondi analüüsides otsime, millised erinevate võrgustike ja koosluste oskused, materiaalsed ressursid, kogemused jms võimaldavad paremini kohaneda uussisserändega (nii vastuvõtja kui immigrandi positsioonis) kusjuures on oluline, et need ressursid oleksid piisavalt tugevad ja kiiresti mobiliseeritavad (Norris jt 2008).

Siinjuures  on võtmetähtsusega vahetu suhtluse positiivne kogemus, mis leevendab negatiivset vahendatud meediakogemust (vt Seppel 2012). Eeskuju saab võtta rahvusvahelise noorsootöö tegevustest, mille mõju pilootuuring (Gretchel, Cupar, Linno, Kiilakoski, Hästbacka, Korhonen 2017) näitas, et isiklik kokkupuude teisest kultuurist pärit noortega muutis osalenud noori sallivamaks teiste kultuuride suhtes. Ka kohalikud omavalitsused tunnevad teatud määral kogukondi, mis nende piirkonnas toimivad, seega saab koostöös nendega kaardistada toimivate kogukondade praktikad ning leida üles seni avastamata ressursid. 

Kogukonna arenduse tuum on koosloome kontseptsioon, mille kohaselt tuleb leida üles kohalikud eripärased ressursid (kohalike elanike, võrgustiku liikmete teadmised, oskused) ja luua nende ühendamisega toimivad unikaalsed lahendused. Koosloome võtab probleemide tuvastamisel, analüüsil ja lahenduste leidmisel arvesse eri osapoolte perspektiive ja kogemusi. Interaktiivsetes koosloome töötubades kasutatakse erinevaid teenusedisaini tööpõhju ja ülesandepüstitusi, millega eri osapoolte esindajad koosloomejuhi vahendamisel tegelevad. Toetumine disainmõtlemise loogikale võimaldab kiiresti genereerida ideesid, visualiseerida, prototüüpida ja testida uusi lahendusi, vähendades uuendustega seotud riske. Koosloome protsessi toetatakse üldiselt (pigem kvalitatiivsete) uuringutega, mis vahendavad erinevate osapoolte kogemusi ning aitavad tõstada vajalikke küsimusi või valideerida töötubades väljendatud ideid ja arvamusi.

Kogukond on antud tööpaketi kontekstis geograafiliselt piiratud kogukond (nt KOV või grupp KOV-e), milles toimivad omakorda väiksemad kogukonnad, nt virtuaalne (nt mitmesugused Facebooki grupid), olukorrapõhine ja/või huvipõhine (töökollektiivid, asumiseltsid, spordiklubid, lastevanemate võrgustikud koolide ümber jms).

Uuenduslikkus

Tööpaketi uuenduslikkus seisneb uudses andmeanalüüsis, kogukonna mitmekesises käsitluses, koosloome meetodeis ning praktilistes väljundites. Rakendatakse rahvusvahelist võrdlust, mis on seni Eestis vähe esindatud olnud ning võimaldab Eesti eripärast paremini aru saada ning teadlikumalt rakendada rahvusvahelisi kogemusi. Siin kasutame peamiselt Euroopa Sotsiaaluuringut (kuid võimalusel ka nt CRONOS Eesti projekti longituuseid andmeid, mis on juba tööpaketi teostajate käsutuses).

Jõuame erinevate osapoolte kaasamise ja koosloome abil rakenduslike lahendusettepanekuteni. Analüüside tulemusel leiame suurima potentsiaaliga võimalusi sekkumisteks ning kaardistame juba olemasolevaid eeskujulikke ja parandamist nõudvaid praktikaid (uussisserändajatele suunatud või nendega koos toimuvates nii formaalsetes kui kodanikualgatuse korras toimunud tegevustes jne). Koosloomes täiendame-arendame neid praktikaid edasi, et pakkuda formaalsete ja informaalsete tugivõrgustike esindajatele konkreetseid juhiseid uuteks toimimisviisideks. Meie fookus ei ole indiviidi hoiakutel, vaid kogukonna tegevuskogemusel, mille tõhustamiseks arendame mh sotsiokultuurilisi tööriistu (sh pädevusi, suhteid jms) ning võtame arvesse ka materiaalset keskkonda, mis uute tegevuste ja suhete arenguks vajalikud on. Taolist teaduspõhist, ent sihtrühma ja erinevaid osapooli kaasavat koosloomelist (mitte uussisserändajate jaoks, vaid nendega koos) ja transdistsiplinaarset ei ole Eestis varem rakendatud.

Uuenduslikud on tööpaketi väljundid, mis loovad Eesti oludele kohandatud lõimunud kuid mitmekesiste kogukondade tüpoloogia lähtudes kogukondade uussisserändajate lõimimisvõimekusele ning teisalt pakuvad formaalsete ja informaalsete tugivõrgustike liikmetele “käed-külge” juhendmaterjali konkreetseteks sekkumisteks, et aidata uussisserändajatel argieluga kohaneda ja kogukonnal uussisserändajatega. Juhendmaterjalid toetavad teistes tööpakettides loodut sihiga lisaks mitmekultuurilise kooli mudelile võimestada koolidega piirnevaid kooslusi (sh asukohaga seotud kogukondi, lapsevanemaid, töökollektiive, huvipõhiseid ja online-kogukondi).

Tööpaketi pikaajaline eesmärk on kaasa aidata mitmekultuurilise keskkonna arendamisele Eestis võimestades erinevaid kogukondi ühistegevuse ning suhtluse kaudu lõimuma ning konflikte ära hoidma.

Alameesmärgid:

1. Koostada Eesti oludele vastav ja lõimumisalaste sekkumiste väljatöötamiseks sobiv kogukondade tüpoloogia: sh kogukonna liigid, paikkondliku (traditsioonilise) ja võrgustunud ühiskonda kuuluvate (light community) kogukondade eripärad, kogukonda kirjeldavad elemendid; kogukonna arenduse (community development) põhimõtted  
2. Aidata optimeerida KOVide koormust: sh kasutada KOVi “sillana” eri kogukondade ja osapoolte süsteemsemaks kokkutoomiseks;  
3. Kujundada kohalikke hoiakuid ja praktikaid loomaks jätkusuutlikke (mitteformaalseid) toetusvõrgustikke, mis aitavad sisserändajatel kohaneda. Siht on mitte niivõrd luua tegevusmudeleid sisserändajate jaoks, vaid nendega koos.
4. Suurendada kogukondade esindajate meediapädevust tõstmaks ühiskonnas eeskätt online kogukondade kaudu osaluse motivatsiooni, tulla toime vihakõnega ning märgata propagandasõnumite, äärmuslike hoiakute või marginaliseerumise ilminguid ning edendada sallivust ja dialoogi positiivsete narratiivide kaudu,

Sihtrühmad:  täiskasvanud uussisserändajad (sh rahvusvahelise kaitse saajad; Eestisse tööle või õppima tulnute pereliikmed); formaalne tugivõrgustik (sh tugiteenuste pakkujad, nt riigiametite ja KOV ametnikud, MTÜd, tugiisikud, õpetajad, noorsootöötajad/noortekeskused); potentsiaalne informaalne tugivõrgustik (sh kohalikud elanikud, naabrid, töökaaslased, laste õpetajad, treenerid jt).

  Uurimisküsimused

• Missugused on kogukondade lõimimist mõjutavad hoiakuid ja käitumist kujundavad tegurid elanikkonna eri gruppides ja erineva tasandi kogukondades?
• Missugused kogukondade lõimimist toetavad meetmed ja praktikad on toiminud Eestis ja võrreldavates riikides? Missugused elemendid ja mis tingimustel on ülekantavad teistesse kogukondadesse?
• Missugused on erinevad kogukondade tüübid nende sisemiste ressursside ning lõiumisvõimekuse alusel?
• Millised erinevate sihtrühmade koosloomemeetodid töötavad ühistegevuste ja sekkumiste väljatöötamisel  tõhusalt ja millised mitte?
• Kuidas koosloome ja ühistegevuse kaudu väljatöötatud lahendused kogukondades funktsioneerivad, st millised tegurid ja kohalikud tingimused nende ellurakendumist ja postiivset mõju (st uussisserändajate toimetulekut argieluga Eestis, informaalsete toetus- ja suhtlusvõrgustike teket jms) soodustavad ja takistavad?
• Kuidas toimivad sotsiaalmeedia kogukonnad lõimumise, sallivuse, dialoogi ning sisserändajate argieluga kohandumise soodustaja ja takistajana?
• Missugused äärmuslike hoiakute ilminguid võib sotsiaalmeedia kogukondades täheldada ning kuidas tugivõrgustike inimesi võimestada neid märkama ning neile adekvaatselt reageerima?